10:50
3404
50
Egle keksib natukese.
Ja siis veel veidike.
teisipäev, 17, november 2009
esmaspäev, 16, november 2009
16/11/09
Stress.
Asjade pidevalt mitte minu plaanide kohaselt minemise tõttu.
Olen täiesti võimaline nutma kui ma ei saa mida tahan. Nüüd ja kohe. K pai üle selja kui järjekordne asi viltu vedas oli veidi lohutav. Noh, ses mõttes lohutav, et tema on viimaks endaga paigas. Rabeleb küll elu eest, aga vähemalt on siht silme ees. Minul seevastu hakkab ära kaduma. Mu kodu on korrast ära. See ajab kõige rohkem endast välja. See, et mõni meeskodanik omi asju ajab on juba teine teema. Teinekord on tahtmine talle öelda, et mis sa ikka pingutad, lase lahti. Samas ega kumbki meist enam ei püüa ka. Vahel kui kõik klapib on hea, ülejäänud aja tiksub taustal. Väga vabandan kui teine pool nii ei arva. Aga ega ta seda arvamust eriti agaralt kummutama ka ei kipu.
teisipäev, 10, november 2009
10/11/09
Töö meeste kollektiivis.
Mul on kah kontoris 20 meest. Kasu ikka vaid mõnest üksikust. No ei ole tore olla naine sellises keskkonnas. Enamasti on tore ja hea, saab nalja teha ja kõik jutud, aga kui on vaja midagi teha siis on ilmselgelt enamusel liiga palju tööd või liiga palju uhkust. Tänaseks päevaks olen saanud selgeks, et kui tahan, et midagigi tehtud saaks tuleb pöörduda ühe või teise hr A. poole. Kolmas neist naeraks mu välja ja siis kui seda kõike lõpuks ise teen naeraks mu üle ka veel. On ka hr M, kes leiab, et naine ei peaks tassima raskeid asju või tegelema rohkem meestele jõukohaste asjadega, aitab heameelega. Kui Ülemuselt olen abi palunud siis olen saanud reeglina vastuseks 'mina seda ei tee' või 'ära unistagi'. Noh ma ei tahagi, et siinsed mehed mind eriliselt kohtleks, aga mingi arusaam võiks olla, et mina ei pea raskeid asju tõstma/tassima/vedama.
Hommikul lubasin varsti koduseks jääda.
-Miks?
-Miks jäävad naised koduseks?
-Minule on üks arusaadav põhjus. Teised on nii erinevad.
Hmm, ilmselgelt on Härra välistanud minu lapsesaamise võimaluse. Noh, palju õnne talle. Et ikkagi laps ja ongi Härral ka arusaadav põhjus minu kodusolemisel.
Arvan, et kui ta on eelmise lõigu lõpuni lugenud näeb ta silme eest juba erinevaid õudusfilme. Kui talle kunagi mainisin, et tahan koduseks jääda, siis nägin pilgus paanikat. Rahunes veidi kui täpsustasin, et ei taha last, vaid kodus olla. Püüdis siluda oma kohmetust väitega, et mul hakkaks õige pea igav. Ma ei usu teda, kui saan endale lubada kodus olemist, siis saan lubada endale ka mitte igavlemist. Jätkuvalt ei taha niivõrd last, kuivõrd kodus olla.
pühapäev, 8, november 2009
laupäev, 7, november 2009
teisipäev, 3, november 2009
Korra mõtlesin minagi, et midagi võiks ju siiski vähemalt korra kuus postkasti käia. Tekib ehk inimese tunnegi. Postumüügikataloogidele kindel Ei, erinevatele päevalehtedele ka. Tookord vähemalt. Täna siis potsatas kasti übervärske naistekas Anne & Stiil. Kuna eelmine number sirvimisel igav tundus, siis on see tänaseni lugemata. Seekord aga jäin sirvimisel kaks korda pidama ja kaasa mõtlema.
Esimene oli Susani veerg. Enamasti see mind köidabki antud väljaande juures enim. Seekord oli teema tasemel. Olles viimasel ajal endaga tegelenud- juurelnud seniste otsuste ning nende tagajärgede üle. Kõigele vaatamata on mul tunne, et saatus on mind hellitanud. Ei, ma ei unustanud ära tervist või emotsionaalset kõikumalöömist kellegi poolt rohkem kui mõnel korral. Susan pajatas suguhaigustest ja nende päritolust. Noh nii suhte/peresiseselt. Keegi peab selle ju importima. Olgem ausad on ikka ebamugav küll kui arst küsitab, et olete te ikka kindel et mõnd suguhaigust ei ole. Et teadmatus on õndsus? Vaevalt! Olles olnud nii suhtes, kus mina ei olnud ainus, vaid minu kõrval oli teine, kolmas, neljaski, kui ka suhtes kus mina ise olen teiseks kellegi kõrval. Peale esimest tegin testi. Puhas. Olen tänaseni. I think. Artikkel suutis mu viia mõttele, et äkki siiski peaks tegema süstemaatilist kontrolli. Noh, nagu käid korra aastas hambaarsti juures kontrollis. Sest mine tea, kas kaaslane kõrval ikka on nii pai kui sulle endale tundub. Ma ei tea kedagi, kellel oleks olnud algusest lõpuni täiesti aus suhe. Kui see ka suhte jooksul pole välja tulnud, siis hiljem kindlasti. Ikka on korra kuskil keegi veel mängus olnud.
Ja, et ma selle suhte teemal maha ei jahtuks, mainin kiiresti, et teine kirjutis, millel pidama jäin oli kergelt vägivalla maiguline. Tean väga hästi mida tähendavad mehe käed. Väga mitu aastat hiljem julgen seda kõva häälega ning sirge seljaga tunnistada- ka mind on mees löönud. Ma ei tee seda, et tähelepanu tõmmata või kaastunnet äratada. Teen seda selle pärast, et anda ümbritsevale mõista, et see on okei. Mitte lööv mees, vaid sellise mehe olemasolu tunnistamine. Mees ei ole püha lehm, ka mehel on vead. Tean, et sellega kaasneb häbi. Piinlik on. Minul oli ka alguses. Mul on ka äärmiselt miss-estonialik suurim soov. Ei soovi ülemaailmset rahu ega näljahädade lõppu, vaid naistele rohkem julgust ja uhkust. Uhkust mitte lubada mehel ennast lüüa (rohkem kui korra), julgust tunnistada kui tõesti nii on läinud. Uhkust mul jagus, julgust mitte. Oli neid kes teadsid, nemad hoidsid mul ka silma peal pikalt peale seda. Ise oleks hea meelega ennast kappi kinni pannud. Nojah need teadjamad vedasid mu ka psühhi juurde, mis tegi ainult head. Tegelikult on emotsionaalselt mehe käsi tunduvalt valusam kui füüsiliselt. Kui sinikas või katki löödud nahk paraneb siis usaldus tagasi ei tule, hirm päris ära ei kao. Mäletan väga hästi üht flashbacki: olin oma tol hetkel juba küllaltki sissetöötatud kallimaga sünnipäeval, mina seisin oma istuva mehe kõrval ja korraga tekkis hingemattev paanika -härra pani käed põlvedel rusikasse. Ma ei mäleta, mis vahepeal juhtus; minule tuli ümbritsev maailm tagasi õues, mina nutsin ja mees piidles mind mureliku ilmega. Paar korda olen vaadelnud oma praegust kaaslast- ka temale meeldib aegajalt rusikasse surutud käed süles istuda. Ma ei tea millal ja kus ja millega seoses mind järgmine kord paanika haarab.
reede, 30, oktoober 2009
30/10/09
Peaasi, et nalja saab, kuigi juba ammu enam ei ole väga lõbus.
Olen kodus haige. Jah, mina, haige. Minul ju vaevalt rohkat viga on kui nohu või köha ja needki olen ignoreerides ära saatnud. Nojah, ööga sain palviku enamvähem alla. Nüüd, mil olen juba päris mitu tundi üleval olnud, tunnen kuidas vaikselt taas kerkima on hakanud. Võtan kodus olemist kui boonust. Koristan. Süüa ei tee- ei taha. Miski ei maitse, ka kõige paremad asjad. Eile tundsin, et kuum supp teeks head, aga ei teinud, lihtsalt südame ajas pahaks. Aina rohkem on asju, mis enam süüa ei kõlba. Näiteks makra haiseb rõvedalt.
Päeva tegi eriti heaks teadmine, et boiler on katki. Seega mitte tilkagi sooja vett:) Selle loodan õhtuks korda saada, vastasel juhul hakkan uut elukohta otsima.
neljapäev, 29, oktoober 2009
reede, 23, oktoober 2009
Telli:
Postitused (Atom)
