esmaspäev, 27. mai 2019

27/5/19

Minu vaikus ja rahu on hoopis teistsugune kui oli pool aastat tagasi. Ootasin pikkisilmi nädalavahetust, mil saaksin kodus olla ja kuskile minema ei peaks. See äsjalõppenud oli just selline. Viisin Cookie neljapäeval maale ja valmistusin nädalavahetust nautima. See nautimine jäi küll üürikeseks. Laupäeva plaanisin ka trenni, peale seda oli mul juba suht igav. Pesin viimase (pooliku) masinatäie pesu ja tehtud saigi, õhtul konutasin teleka ees. Pühapäeval oli kutsikakooli loeng ja Marco laual mõnulemine. Päris õhtuks oli mul niiiiii igav, et küpsetasin pannkooke. Terve nädalvahetuse oli keegi kodust puudu. Mu elu nüüd käib ikka koos koeraga, õhtul lähen talle järele ja musitan puruks.

neljapäev, 2. mai 2019

2/5/19

Ühel on silmad täis vett, teisel mäda
Kuna ilm on seni pigem tolmune on koeral sellele kõigele vastureaktsioon - mädane silmapõletik. Teda ennast see ei sega, on sama roosa ja rõõmus nagu ikka. Silmade puhastamine just ei meeldi, aga kannatab selle ilusti ära ja pärast teeb keelega pai. Vaatame kuidas õhtune silmatilkade panemine läheb. Hommikune kodusolemine on end igati õigustanud - lõuna ajal tööle jõuab rõõmus koer ja mina olen saanud 4h segamatult tööd teha. Homme proovime teist pidi - hommikul tuleb tööle ja lõunast koju magama, see annab  mulle võimaluse kohe peale tööd trenni minna:)
Eile hommikul trennis oli B-ga vestlus asjadeseisust. Arutlesime statistika ning tõenäosuse üle. Kumbki neist pole minu poolt vaadates soodsas seisus. Täna siis tuli nutt, sõitsin koju ja pisardasin terve tee.
Kange naine ju ei palu ega küsi, kange naine üritab emotsioone alla suruda, siis plahvatab ja on hädine ja hale, siis otsustab, et aitab halamisest küll- aeg hakata kangeks naiseks. Ehk ikka peaks midagi muutma, esitama ebamugavaid küsimusi, tegema midagi teisiti.