EI ütlemine ei ole minu tugevaim külg.
Mäletan pimedas toas aastaid tagasi üht vestlust, mille eest põgeneda tahtsin. Kuna tegu oli minu koduga siis polnud joosta kuskile. Kaaslane avaldas armastust. Jah, see tegi mu õnnelikuks aga enne neid sõnu on hinges paanika.
Nüüd ühel õhtul pimedas ruumis tundsin kuidas üks teine meesterahvas üritas leida ühist pinda millele laduma hakata. Jälle tundsin sees samasugust paanikat ja seekord põgenesin. Viimased päevad olen mõelnud et what if. Kunagi varem jäi ta silma aga siis olin mina teises kohas ja sellele tähelepanu ei pööranud, lisaks oli tast hoopist teistsugune pilt. Selle peale lõpetasin ka ära oma loo silmarõõmuga.
Ja nüüd ei leia enam kuskilt asu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar